Vähemtuntud sõnade seletusi
ilm – ’maailm, maa ja taevas’ (laiemas mõistes); ’taevas, õhk, ilm’ (algsoomeugri: jilmä – ’taevas’)
juma – soome-volga: juma – ’taevas, taevakaas’
jäle – ’vastik, võigas’; ka: ’jahe, kõle’
kaema – ’vaatama’
kali – vanaeesti: ’vägi, jõud’; saarte murdes ka: ’puukaigas, tugipuu, kang’
kalimees – ’vägimees, kangelane’
kard – ’plekknikerdus, filigraan’ (liivi: karda – ’plekk’)
kihelkond – ’munasaegne haldusüksus’ (läänemeresoome: kihl – ’leping, pant, kihlus’)
kohtlane – ’rumal, lihtsameelne’
koolma – ’surema’
kosima – ’abieluettepanekut tegema, naiseks võtma’
helmes – ’merevaigust või klaasist pärl’ (liivi: elmaz – ’merevaik’)
lee – ’tulekolle’
lembeleek – ’armastuse leek’ (läänemeresoome: lempi – ’armastus, soojus’)
lõõts – ’separiist sütele õhu puhumiseks’
merekuld – ’merevaik’
minia (minija) – ’poja naine’
mõek – läänemurdes: ’mõõk’
obu – saarte murdes: ’hobu, hobune’
oid – ’mõistus, aru’
pada – ’suur keedunõu’; ka: ’sepapada, sepikoda’
püü (püükene) – ’nurmkana’ (faasanlane)
raja – ’piir’
pihid – ’sepatangid’ (kuuma raua hoidmiseks)
purrima – ’puurima, purema’ (algsoomeugri: pur – ’puur’)
sepapada – ’sepikoda’
sobitus – ’kokkulepe’
sula – vanaeesti: ’ilus, kaunis’ (vrd: Sula Salme, Sulevipoeg)
sõsar – ’õde’
säng – ’voodi’
taplema – ’kurjustama, tõrelema’
tiirane – ’himur, kiimaline’
vaim – ’tüdruk, teenija’
vajaka – ’puudu’
valjad – ’hobuse päitsed koos suuraudadega’
veli (velleke) – ’vend’
virb (virbuke, virveke) – ’oksavõrseke’; ka: ’noor neiu’ (vrd: naisenimi Virve)
õled – ’teravilja varred’ (kasutati talupidamises magamisalusena)
Pärisnimede seletusi ja mütoloogilisi tegelasi
Allilm – Läänemeresoome muinaskosmoloogias kõige alumine maailm – vetesügavused, maa-alused paigad ja surnute eluase (Manala, Toonela). Päike puhkab öösiti Allilmas (merepõhjas). Hilisemas rahvapärimuses ka Põrgu (kristluse mõju).
Hiis – Eesti muinasusundis ja maausus püha mets, ohverdamiskoht. Soome mütoloogiaska kurjade vaimude elupaik Hiitola (vrd: Põhjala) või paharet Hiisi.
Hiiu – Hiiumaa.
Igivana* / Allilmajumal – Läänemeresoome mütoloogias vetesügavuste ja surnuteriigi valitseja. Eesti rahvapärimusesVanakuri, Vanapagan (kristluse mõju), Kurat. Vanemates müütides ka Vetevaim või Taevajumala vanem vend, vembumees ja Maailma kaaslooja (vrd: eesti Vanaisa ja Vanapagan, handi Torum ja Kul). „Kalevalas” kuri veehiid Igi-Turso (soome: iku, ikuinen – ’igavene’).
Ilmasammas – Soome-ugri muinaskosmoloogias hiiglaslik sammas, mis toetab Taevakaant (vrd: germaani ja baltoslaavi Ilmapuu). Tähistaevas pöörleb ümber Ilmasamba, mille tipp on kinnitatud Põhjanaela külge. Ilmasamba kujund meenutab soome-ugri püstkoja kesksest tugipuud (karjala arhitektuuris säilinud ahjuposti e. koldesambana). „Kalevalas“ sepistab Ilmasepp Ilmarinen Taevakaane, Ilmasamba ja kirju kaanega (vrd: Taevakaas) imeveski Sampo (vrd: Sambake).
Ilmasepp – Läänemeresoome ja balti mütoloogias jumalik sepp. Eesti pärimuses Vanaisa (Taevajumal) loomistöö jätkaja ning täiustaja, Taevakaane ja Päikese sepistaja. Rahvalauludes ka Sepp, Ilmasepp, Ilusepp, Ilmatark, Kalev. „Kalevalas“ Ilmarinen – Taevakaane, Ilmasamba ja imeveski Sampo sepistaja. Leedu mütoloogias jumalik sepp Kalvis (ka: Kalevelis või Teliavelis; läti Kalejs), kes teeb Päikese ja viskab selle taevasse.
Kalevad – Läänemeresoome mütoloogias jumalikku päritolu muistsed vägilased (vanaeesti: kali – ’vägi’; vrd: vägi-vägevad, kali-kalevad). Eesti rahvuseeposes „Kalevipoeg“ hiidvägilased Vana Kalev ja Kalevipoeg. Soomes ka Kalevatar. Soome runolauludes müütilise kangelaste maa Kalevala asukad ja eepose „Kalevala” peategelased (Väinämöinen, Ilmarinen jt). Ka muistsete jumalike seppade sugu: eesti rahvalauludes sepp Kalev, lätlastel Kalejs, leedulastel Kalvis.
Kalevi* / Vana Kalev – Eesti rahvuseeposes „Kalevipoeg“ kotka seljas Viru rannale saabunud muistne hiidvägilane ja Eestimaa esimene kuningas, Kalevipoja isa. Vt ka: Kalevad.
Kalli* / Kalevatar – Läänemeresoome mütoloogias jumalikku päritolu muistne hiiutar, Kalevate tütar, Kalitar (vanaeesti: kali – ’jõud, vägi’). Karjala runolauludes ka Kuldne Katerina. Obiugrilastel Kuldne Kaltash. Vt ka: Päevatütar.
Kolm Ilma – Soome-ugri muinaskosmoloogias jaotub maailm kolmeks osaks: Ülailm e. Pealtilm (taevas, kosmos ja taevajumalate elupaik), Maailm e. Keskilm (inimeste elupaik), Allilm (vetesügavused, maa-alused paigad ja surnute eluase). Vt ka: Allilm.
Kuller – Eesti vanemas rahvapärimuses Kalevipoja teisendnimi (vrd: „Kalevalas“ Kullervo).
Kungla – Müütiline muinasmaa eesti rahvapärimuses (vrd: Kuningla, Kuningamaa). Hilisemal ajal võis esineda ka Ojamaa või Rootsi tähenduses.
Kure* / Kuresaar – Vanemal ajal Saaremaa nimetus (vrd: Kuressaare linn).
Kureema* / Kureta Maret – Eesti rahvalauludes Päevapoja või Kalevipoja ema. Vanemas mütoloogias tõenäoliselt elu ja viljakuse jumalanna (vrd: kurg toob lapsi).
Kureneiu – Lõuna-eesti rahvalauludes kaunis neiu, kes sünnib kasvama pandud kurest ja ootab kosilast Ülailma serva peal. Ka Ilmatütar, Väinatütar, Päevatütar, Salme. Vt ka: Salme.
Kuuramaa e. Kuramaa – Kura poolsaar Lätis. Eesti Loomislauludes koorub müütilise Päevalinnu munast Kuura sepp või Kuura kuningas.
Lemme – Eesti rahvalauludes müütiline sepp või seikleja Lemming (läänemeresoome: lempi – ’armastus, soojus’), kes omale kullast naise taob või Toonelast (surnuteriigist) pruudi toob. Sarnaneb Päevapojale ja Kalevipojale. „Kalevalas“ sõjakas seikleja ning naistekütt Lemminkäinen (Lemme poega). Soome mütoloogias ka leekivate juustega tule ja viljakuse deemon Lempo, kellel kaaslasteks paharetid Hiisi ning Paha.
Põhjala – Läänemeresoome muinaskosmoloogias paik Allilmas, lameda maa „põhja all“, kuhu Päike ööseks puhkama läheb. Soome mütoloogias ja „Kalevalas“ kaugel põhjas asuv Pimedusemaa (Pohjala, Pimentola), Päikesemaa (Päivölä) vastand, vahel ka kurjade vaimude ja surnute elukoht (vrd: Manala, Toonela).
Päev – Eesti rahvalauludes ja vanemas keelepruugis Päike. Ka Päikesejumal või Taevajumal. Balti mütoloogias ka Päikesejumalanna või isikustatud Päike – teiste taevakehade ja jumalate ema.
Päevapoeg – Läänemeresoome mütloogias Päeva e. Päikese poeg, kellel paistab päike pealael. Laiemalt ka Päikesemaa Päevala elanik, Päevala perepoeg. Jumalapoeg, kangelane, röövitud Päikese päästja, inimkonna kaitsja ning valvaja. Eesti rahvapärimuses ka Kalevipoeg või Sulevipoeg. „Kalevalas“ võtab Päeva poeg kala kõhust välja sinna kadunud taevase tule. Mansi mütoloogias Taevajumal Taarõmi noorim poeg Tari-pes (Naise Poeg, Maailmavaatav Mees), kes koletistega võitleb ja inimesi aitab (vrd: Taara, Tooru, Thor). Vanemas ugri mütoloogias Päike ise, kes valge hobuse seljas üle Taeva ratsutab.
Päevapuu* / Koidupuu / Õunapuu – Läänemeresoome, balti ja muinaspõhja mütoloogias imeline puu, mille kuldsed viljad annavad elu (vrd: Päike on Ilmapuu vili). Lääne-Eesti Loomislauludes kasvab Õunapuu mere keskel Saarel, kust tuul õuna merre kukutab. Kuldse õuna kukkumine merre sümboliseerib päikese loojumist ning ööseks Allilma siirdumist. Eesti Loomislauludes tõuseb merre kukkunud õunast uue elu sümbolina müütiline Päevalind, kelle munadest sünnivad taevakehad ning jumalikud tegelased. Läti muinaskosmoloogias kasvab Koidupuu (Austras koks) meres, kaljul või saarel ja on seotud taevakehade pulmamüütidega (nt: Päikesetütar Saule ja Koidutäht Auseklis). Skandinaavia mütoloogias muudab jumalanna Idunni imeõunte söömine jumalad (aasid) igavesti nooreks.
Päevasaar* / Saar – Lääne-Eesti Loomislauludes müütiline saar, millel kasvab imeline Õunapuu. Päeva e. Päikese kodu (vrd: Päikesemaa Päevala). Läti muinaskosmoloogias Päikesesaar (Same, Samsala), millel kasvab Koidupuu (Austras koks) ja kus elab Päikesetütar Saule. Vt ka: Päevapuu.
Päevatütar – Läänemeresoome mütoloogias Päeva e. Päikese tütar – igavesti noor kuldne koiduneiu. Laiemalt ka Päikesemaa Päevala elanik, Päevala peretütar. Läti pärimuses Päikesetütar Saule. Vanemates indoeuroopa müütides veealuses Allilmas elav Allilmajumala kuldsete juustega tütar. Hilisemas pärimuses röövitud ja Allilma või Saarele vangistatud Päikese tütar, keda tuleb kosima ning päästma jumalik kangelane – Päevapoeg, Koidutäht või Piksejumal (vrd: Kalevipoeg ja põrguneitsid).
Raudkäpp – Sepp.
Ridala – Kindlustatud muinasasula Saaremaal, muistne pronksitöötlemise keskus.
Salme – Saaremaa rahvalauludes Sula Salme (Ilus Salme). Eesti Loomislauludes ja „Kalevipojas“ tedremunast sündinud või kanast kasvanud müütiline kaunitar e. Tähemõrsja, kes põlgab ära Kuu, Päeva ja teised kõrged kosilased ning abiellub lõpuks Tähega (Koidutäht, Veenus). Lõuna-Eesti rahvalauludes ka Ilmatütar, Väinatütar või Kureneiu. Balti mütoloogias Päikesetütar Saule.
Sinisukka Taat – „Kalevalas“ Ukko. Vt ka: Vanaisa.
Sõrve saar – Muinasajal saar, mida lahutas Saaremaast Salme väin. Tänapäeval Sõrve poolsaar.
Taevajuma e. Taevakaas – Läänemeresoome muinaskosmoloogias taevast kattev vasest või rauast kuppel, mille servad ilma äärel maaga kokku puutuvad. Taevajuma (soome-volga: juma – ’taevas, taevakaas’) tähist kirjukaant toetab Ilmasammas ja see pöörleb ümber Põhjanaela.
Vanaisa – Eesti muinasusundis ja rahvapärimuses ka Taevaisa, Päevaisa, Jumal (soome-volga:juma–’taevas’). Ülailma ja taeva valitseja, Maailma looja. Vanemas soome-ugri usundis taeva, tuulte ja ilma jumal (algsoomeugri: jilmä – ’taevas’) – saami Ilmaris, soome Ilmarinen, vadja Inmar. Hilisemas soome muinasusundis Ukko (’isake, taadike’). Obiugrilastel kõige kõrgema Taeva jumal Ootõr, Taarõm või Numi-Torum (’kõrge taevas’). Leedu Dievas (’taevas, taevasära’). Taevajumala naine on tavapäraselt olnud Maaema, vanemates indoeuroopa usundites ka Päike.
Viru rand – Põhja-Eesti rannik, Virumaa.
Virve* – Nimetu tüdruk „Kuldnaise“ laulu põhja-eesti versioonis, kes tuleb Sepalt sirpi tellima ja keeldub talle naiseks minemast.
Väinalased – Läänemere idarandade (Väinamaa) müütilised esiasukad ja meresõitjad. „Kalevalas“ väinöläsed,Väinämöise hõim.
Väinamaa – Eesti saarte ja mandri vahel asuva Väinamere rannad. Laiemas tähenduses ka Väina ja Venta jõgede suudmealad (Lätis) ning muinasaegse Läänemere idarannad üldiselt. „Kalevalas“ müütiline Väinölä, Väinämöise elupaik.
Väini Vanamuinas* / Vana Muinas / Väinämöinen – Eesti vanemas rahvapärimuses müütiline sõna- ja laulutarkVana Muinas. „Kalevipojas” laulujumal Vanemuine. „Kalevalas“ eepose peategelane Vana Tark Väinämöinen – hiidnaise Ilmatari poeg, nõidtark (šamaan) ja meresõitja, kes teeb oma vägiteod sõna jõuga.
* Ilukirjanduslik nimi, algses rahvapärimuses sellisel kujul puudub.
Päevapojad 
““Sepp ja Kuldnaine” – seletusi” on saanud ühe vastuse
[…] “Sepp ja Kuldnaine” – seletusi […]
MeeldibMeeldib