Eesti regivärsiliste rahvalaulude ja soome-ugri müütide järgi kirja pannud Raivo Ird
Illustratsioon: „Kuld“ Raivo Ird 2022
(pildil kullast kaelavõru Saaremaalt, 2.-3. saj, foto J. Ratas)
Iluseppa poisikene,
Saaremaa regilaul
iluseppa, ilmatarka,
tegi kullast naise nuore,
hõbedasta teisepuole.
Päevasaar
Seal, kuhu Päike magama heidab, seisab meres Saar, millel kasvab suur kuldseid õunu kandev Päevapuu. Ennemuiste elanud sellel Saarel Kureema ja Ilmasepp, kellest nii mõndagi laulda mäletatakse:
„Öölla sündis Ilmaseppa, päeval ju paja asutas! Ilmaseppa, ilmatarka, Sinisukka Taadi lapsi! Taevajuma sepistaja – taguja igipõline!“
Ilmasepp valas vaskse kirjukaane üle Taevajuma, tagus Ilmasamba seda toetama ja pani Taeva koos tähtedega ümber Põhjanaela keerlema.
Ilmaseppa-Päevapoega kosis naiseks noore Kureneiu ja nad asusid Saarele elama:
„Kureemal kuldsed õunad, Päevapojal raudsed käpad! Mererannal seisab pere, metsapiiril tugev talu. Sealt sai kalevate sugu, võrsus väinalaste veri – mehed kui tammed tugevad, neiud kui nõiad nägusad.“
Väike Lemme
Kureemal ja Ilmasepal oli palju poegi, kes kõik lõpuks emakese tiiva alt välja lendasid. Üle ilma neid pillutati, alla ilma neid laiutati. Kõige noorem pojuke jäi aga sepaks siia maile.
Kureema pesamuna Väike Lemme jäi koju unistama, memme meeli rõõmustama. Kasvas väike Lemmepoeg-Emmepoeg seal tisside vahel – pehmes ja soojas pesitses. Õekesed teda hellitasid ja tädikesed tupsutasid. Kuldsete juustega õde Kalli kõvasti kaisutas.
Leekiva juuksepahmakaga Väike Lemme oli kangesti rahutu ja seiklushimuline jõpsikas. Ta sõi väga palju ja sirgus juba lapseeas vägilase mõõtu. Oli temagi ju päevapoeg ja muistsete hiidude verd.
Kure pererahvas pidi aga ka tähele panema, et poisi jõud palju kiiremini kasvas kui tema aru. Alatasa sai ta mingi pahateoga hakkama. Saadad teda tulepuid tooma – tema kisub aiast õunapuud kõige juurtega välja. Saadad teda vett vedama – tema ronib kaevu peale ja kukub sisse.
Söögilauas pistis upsakas põngerjas kogu perele mõeldud pudru üksinda nahka. Teistega mängides unustas ta oma liiga suure jõu ja murdis neil kohmakusest käed või lömastas tahtmatult jalad.
Kui poisikest tehtud kahju pärast taga aeti, et teda karistada, pages see isa sepapatta varjule ja puges söekasti peitu. Seal määris väike kurelane ennast üleni mustaks ja hirmutas saarerahva oma tahmase näoga poolsurnuks.
Lõpuks saadeti Väike Lemme kaugele metsa taha karja valvama, et ta talus ega külas teistele tüli ei teeks. Seal keeras tohman ennast valvamise asemel aga hoopis magama ja laskisi sõralised metsa laiali. Karu murdis pooled lojused maha.
Üles ärgates ja nähes, mis oli juhtunud, läks vapper päevapoeg Karu otsima. Ta sai metsakuninga kätte ja pani selja peale maha. Siis ütles ta vend Karule:
„Oi, Otti, metsavelleke, mesikäpake kenake! Tehkem nüid sula sobitus, rautagem rahu rajale! Päeviks keigiks, põlviks keigeks, igieaksi ja ajaksi – et äi surma sia sõrgasäärta ega kisu piimakandjat! Siis kingi mia soole so elu!“
Karu pidi selle kaubaga päri olema. Aja jooksul said nad Lemmega isegi sõpradeks.
Kui poiss lõpuks karja metsa tagant tagasi koju tõi, võttis ta ka sõber Karu kaasa ja pani lauta heinte sisse magama. Kui üks päevatütardest lehma lüpsma tuli, hammustas Karu tal esimese ehmatusega pea otsast. Sellest tuli väga suur pahandus ja isegi õde Kalli ei tahtnud peale seda enam oma väikese vennaga tegemist teha.
Külarahvas andis poisile hüüdnimeks Kure Kuller ning kihutas ta tema kurjade tegude pärast külast minema. Lõpuks hulkus poisike üksinda mererannal ning korjas merekulda ja kalaluid.
Kergemeelne, hoolimatu ja elurõõmus – ei suutnud ükski häda ega raskus teda siiski väga kauaks heidutada.
Väinamere randadel ringi hulkudes kohtas kalevate pesamuna Kureema kõige vanemat venda – merekuningas Väini Vanamuinast. Tugeva rammuga Lemme aitas onul paadi kuivale tõmmata ja leidis sealtsamast, madalast merest, hiigelsuure ürglõhe lõualuu. Noor kalimees vedas selle juraka rannale – kõik aina vaatasid ja imestasid!
Osavnäpp Vanamuinas võttis kalaluu ja tegi sellest kavala kandle – lauad lõhkus lõheluist, pulgad purris haugi hambaist. Keeled punus neiu Kalli kuldseist juukseist. Kinkis selle kandle Lemmele.
Lemme kõndis oma uue kandlega mererannal, paitas hellalt armsa õe Kalli juustest tehtud kullaseid keeli ja laulis. Kuid, oh õnnetust – ei olnud temast õiget laulumeest! Ükski lind, loom ega inimene ei suutnud seda hirmsat ulgumist kuulata, mis Väinamere teisele kaldale välja kostis.
Lõpuks andis Lemme kandle Väinile tagasi. Vanamuinal oli vali ja kõlav hääl ning suur tarkus. Ta sai oma lauludega kuulsaks kõigis kolmes ilmas.
Ütles siis Vana Väini Lemmele:
„Tule õige minuga, velleke – õpetan sulle meretarkust!“
Kartmatu ja seiklushimuline Lemme hüppas pikemalt mõtlemata paati. Kui ta aga oma vägilasekätega aerudest haaras ja tõmbas, murdusid need hoobilt pilbasteks.
Vanamuinas naeris, nii et Taevajuma nende pea kohal värises. Siis raius ta maha kaks suurt tammepuud ja tegi nendest uued aerud. Kui nüüd Lemme nendega tõmbas, sööstis paat edasi kiirelt nagu tuul.
Vana Väini ja Väike Lemme sõudsid terve suve Väinamerel ringi – salalikust Kuura kurgust, mis suuri laevu Allilma neelab, kuni tormise Põhjalaheni välja.
Sügisel, kui meri kurjaks kippus, tõi Väini Väikese Lemme Kure rannale tagasi.
Saare Sepp
Kalevate noorimal pojukesel oli rammu ilmselgelt ülearu. Lõpuks võttis Vana Ilmasepp tal ise tagumikust kinni ja pani sepapajas lõõtsa tõmbama ning ilmatu suure vasaraga rauda taguma.
See töö sobis Lemmele hästi – Vana Raudkäpa separiistad olid liiga suured ja tugevad, et ta neid ära oleks võinud lõhkuda.
Sirgus lõpuks meheks Väike Lemme – habegi juba poisil hakkamas. Oli ise valmis Raudkäpa tegusid tegema. Läks aga Väinamere veerde vaske valama, läks aga Ridala rannala rauda rabama! Hiiu isandatel hõbedat ilustama, Kungla kuningatel kuldagi kardama!
Oi, iluseppa poisikene – iluseppa, ilmatarka! Vanaisalt lõõtsatuul, Igivanalt ääsituli, raudsed käpad Päevapojalt! Tegi ta vallale valjaid, tegi kihelkonnale kirveid. Meremeestele tegi mõegapäid, neidudele naaskleid ja nugegi.
Rammult raudne, kuid meelelt kerge ja hingelt rahutu, ei suutnud Lemme saarerahvalt ilusepa nime siiski välja teenida. Vahed jättis, vennike, valjaisse, kisud jättis, Kuller, kirveisse, nurgad neidise nugadesse. Vald ei kiitnud tema valjaid, kihelkond ei kiitnud kirveid. Noored neidised ei kiitnud nuge, meremehed mõegapäid.
Kord pulmas hakati Seppa lausa sõimama:
„Isi oled Saare Seppa – Vana Ilmasepa poega! Isa sool oo ilmatarka – taguja ju jumalgi tarka! Sina aga oled soss-seppa! Kureema äbarikku, tahmanägu totakas! Kuura Kuller kohtlane!”
Seepeale Raudkäpp süttis ja vihastas! Viskas pihid põõsasse, haamri aiateibasse, lõõtsa leest lahutas. Läks ära koju, Kurele, asus Kallile võõraks. Tegi õele hõbehelmed, kallimale kuldsed keed. Õeke andestas väikevennale paha ja Sepp jäigi temaga elama.
Aastad möödusid ja kaunis Kalli hakkas oma venna pärast muret tundma. Ütles talle:
„Oi, sia, Ilmar Sepapoega, menu ella vellekene! Teestel keigil oo naesokesed, sool ep ole kaasakest! Puud kuluvad raiudessa, maad kuluvad kündadessa – sia naeseta vananed, emandata annad inge! Kooled veel ilma kosjamata!“
Sepp võttiski targa õe nõu kuulda ja asus sepitsema kosjamõtteid.
Saarde sõudsid siis sugulased, Väinalt kallimad külalised. Tuli Väike Virve Viru rannalt, Kange Kalevi tütreke.
„Sepakene, lellekene, kuningas Kalevi vellekene! Ei saanud sirpi siita maalta! Tagusid eile – tao ka täna! Tee mulle sirpi tinasta, vala ambad vasesta! Isake andis tüki põldu. Sinna ma sineta külvan – sügisel seda sirbiga lõikan.“
Tegi Sepp Viru Virvele sirbi.
„Ole terve, lellekene – iluseppa kallikene!“
Sepp siis kuulis, kostis vasta:
„Virvekene, kallikene, Viru ranna virbukene! Oled nägus neiokene! Kas tuled moole koa naeseks?“
„Ei tule, ei tule sulle naiseks, lellekene!“ vastas nooruke Virve. „Ma olen Kulla Kuuse naine, ma olen Kalli Kadaka naine – Mäe Männiku minija!“
Ei saanud Sepp omale Viru Virvet.
Saarde sõudsid siis sugulased, Väinalt kallimad külalised. Tuli Sula Salme Sõrve rannalt.
„Kuura Sepp, mo kullake, Väenakuninga velleke! Võta mo sõlge parandada, õbeelmeid õiendada! Kuldakida vaja uuesti kinnitada!“
Sepp siis kuulis, kostis vasta:
„Oi, sa Sula Salmekene, Sõrve saare südamekene! Oled nägus neiokene! Kas tuled sia moole koa naeseks? Siis võta mia sõlge sool parandada, õbeelmeidki õiendada.”
Salme aga hakkas Seppa seepeale hoopis sõimama:
„Sia Seppa, söekotti! Ei mia tule soole! Ei läe mia ilmas sepale! Sepa lapsed süsimustad – taguja lapsed tahmased! Sepp isegi oo ilmamusta, sepa naene lõetsanahka!”
Sepp siis kuulis, kostis vasta:
„Äi võta siis koa mia so sõlge seada ega õbeelmeid õiendada. Ep ole mia keski elmeseppa ega ole mia õbeseppa! Mia ole selge rauasseppa! Ep mõesta parandada so kuldasid!“
Salme lahkus Kurelt kurjal meelel ja sõitis koju tagasi. Seal rääkis ta kogu rannale, milline vana räpakott ja tiirane mühakas on see Saare Sepp.
Sepp aga kostis kodus õele: „Äi nee neio mo ep taha – talutütre mo ep näe!“
Kuldnaine
Hakkas Saare Sepp sealtpeale hoopis hõbhealjast armastama. Hakkas kuldagi koguma, vana vaskegi varuma. Kokku pani isade kulla, kokku pani emade kulla, kokku kulla kuue venna, seitseme õegi hõbeda.
Siis pani Kure õuele ilmatusuure sepapaja püsti. Kuhjas kokku puid, põletas süteks ja ajas söed ahju. Kogus katlad pajasse, toppis kullad katlaisse, ajas ahju hõbedagi. Ise hakkas lõõtsaga kuumust lõõtsutama.
Lõi lõõtsaga korra, lõi teise, lõi korda kolmandatki! Vaatas siis ahju altpoolt:
„Mes säält ahjust õige ajaks, tule kohalt kaunist tuleks?“
Ahjust ajas noore naise – pea teisel aina hõbeda, patsi kulda, keha kõiki kaunikene!
Tagus Sepp siis seda kullast kuju – tagus öödki hingamata, päevad puhkust võtmata. Jalad jätkas neidisele, jalad jätkas, käed kujutas.Pani hõbedat palgeisse, vaske liitis liikmetesse. Merekulda silmadesse, sulakulda südamesse.
Sai kui oleks taotud kokku sula und ja hõbedat.
Suure tööga valmis, soojendas Sepp kuuma ja uduse sauna ning varus värskemad vihad. Vett tõi kolm toobritäit, vedas viis ämbritäit – et see peibukene peseks, püükene et puhastuks.
Vihtus siis vilkasti, vett valas peale ohtrasti – pesi kaunikese tahmast, kullakese korpadest küüris.
Ise muheles ja kuldseid pätsikesi patsutas – oli teine ikka väga kenakene tükk!
Aga üks viga oli kullast naesel külges küll – ei näidanud teene ühtegi elumärki!
Tõi Sepp siis salaja Kureema elurohtusid, saunas suitsetas samblikke, kerisel kõrrekesi kõrvetas. Suitsetas ühe korra – virveke varvast liigutas. Suitsetas teist korda – kullake kehagi kergitas. Suitsetas kolmandat korda – juba see Kallike kõneles!
„Õbedane tegi äält!!!“
Tõi Sepp nüüd kullast naise üle õue tuppa – hõbeda viis hoonesse, karra kandis kambrisse. Siidisele voodile laotas pehme pääaluse, ülesse riputas kauni kardina. Siis läks kullaga magama – hõbedaga ronis sängi.
Saunasoe Kulla-Kalli soojendas mõnusalt Sepa ihu ja süütas lembeleegi tema üksildases südames. Küll sel ööl need õled seal ikka kahisesid ja sängilauad nõtkusid.
Sai Sepp magada pool ööd, siis pööras külge ja leidis selle külma olevat. Mis oli külge vasta kulda – see oli külge külma külge. Mis oli külge vasta vaipa – see oli külge sooja külge. Külmaks olid läinud kauni Kulla-Kalli küljed, jäledaks ta hõbejalad.
Sepp kiskus peale villaseid vaipasid, kuhjas kokku karunahku. Pööras selja, leidis seina, lõpuks jäi uuesti magama.
Tuli kuke lauluaega – ülesärkamise aega. Hakkas Sepp ka oma Kulla-Kallit üles hüüdma, hakkas hõbedat äratama. Ei see kuld ei kuulnud tõusta, hõbe ei ärganud unest!
Mõtles Sepp:
„Mes piaks see õige olema? Äi see kullake kõnele, õbedane ep vastu õegu!“
Tõi Sepp siis laudast õrre pealt kirju kuke ja pani selle otse sängi peatsisse laulma – kulda üles hüüdema! Aga kuld ei kuulnud tõusta, hõbe ei ärganud unest!
Nüüd tõi Sepp laudast suure musta pulli ja pani sängi äärde ambuma – kulda üles hüüdema! Aga see kuld ei kuulnud tõusta, hõbe ei ärganud unest!
Lõpuks võttis Sepp Kulla-Kalli kaenlasse, haaras hõbedase hõlmade vahele ja viis külasse näitamiseks. Kutsus valla vaatama, kihelkonna kuulama:
„Küla tüdrukud, sõsarad! Küla poisid, pooledvelled! Vaadake, naesed vanemad, silmake, poisid siledad! Mes sel kullal puudunesse? Mes oo vaimul veel vajaka?“
Vanad naised kostsid vasta:
„Küla-küla tulge kaema – meite Sepp oo lolliks läind! Viite kullal puudunesse: suhu kielta, pähe mielta, otsa oidu ümmargusta, alla rindade südanta, sisse ella ingekesta!“
Küla taadid taplesid:
„Võttend naene neidodesta, ostend obu varsudesta! Kui läed õhta kojugi – naene naerab sool neidodesta, obu irnub sool varsudesta! Ärge te, pojad-pojuksed, naesta kuldasta kosige, õbedasta taga ajage! Külmalt kulda see kumendab, vilult iilgab see õbeda! Kuld ep kõrva sool kõnele, õbe äi aa armujuttu!“
Mõtles siis Seppa:
„Viin ehk Kulla-Kalli Väinile – Vanamuinale varaksi?“
Viiski kulla Väinamaale. Sinna jõudes sõnas:
„Oi, Vana! Sii oo soole nüid tüdruk – neio kaunikene kaeda, naene noorukene naerda. Ep ole suure suukõne ega laiade lõugadega. Ilusti istub kodus koa.“
Vana tark Vanamuinas vaatas korra kuju, peatas silmad kulla peal. Sõnad siis ütles – tarkuse nõnda ta nimetas:
„Misjaoks tõid sa minule selle kullast kummituse? Oi sa, Seppa, vennikene, iluseppa poisikene! Soost saad sa suure linnu, tee päält tedrepojakese. Küla alt saad neiu noore – ilma raha raiskamata, õbeinna antamata! Topi aga tagasi tuleje oma neioke, tao ta õige ehteasjuks. Mia kullast naest ep taha!“
Sõudis Sepp tagasi koju. Pages metsa taha karjamaale, lapsepõlve lepikusse – Hiiele kurja saatust kurtma, vend Karulegi oma kurbust kaebama.
Jättis lõpuks kullase kujugi, hülgas hõbedase neiu. Viskas Kulla-Kalli Kure järve, ise takka veel sajatas:
„Võtku siis Igivana endaga Allilma see ingetu tükk! Ep ole moolegi sellist vaja!”
Rehmas käega Saare Sepp ja arvas:
“Äi saa naesta siita maalta! Läeks ehk oopis matkamaie – üle Väena sõudemaie? Vanaisa tõsta tuult! Kui ei leia enne naest, purjetan või Põhjalasse!“
Muudetud: 21.09.2023
Autori kommentaar
„Kuldnaine” on traditsiooniline ja eesti pärimuses üks kõige enam levinud regivärsiline rahvalaul. Jakob Hurt oletab, et kuldnaise puhul on tegemist ühe meie rahvalaulude vanima motiiviga.[1]
Tavaliselt esineb „Kuldnaine“ osana tüüpilisest eesti „Loomislaulust“, milles Päevalinnu (pääsukese või sinikirju linnukese) munadest kooruvad taevakehad ning müütilised tegelased – kuningas, poiss, neiuvõi sepp. Nimetatud on Viru, Järva ja Kuura (Kura, Kure) seppa. Viimane võib seostuda ka Saaremaaga, mida on vanemal ajal Kuresaareks nimetatud.[2] Uku Masing on täheldanud, et eesti regivärsilistes rahvalauludes esineb „Kuldnaise“ lugu peaaegu kõigil kordadel, kui on juttu sellest, et kellegi pojast sai sepp.[3]
Veidi kohtlase, kuid tugeva ja ettevõtliku sepa tegelaskuju juured näivad ulatuvad tagasi ühe muistse arhetüübini, kellest on aja jooksul välja kasvanud erinevaid müütilisi tegelasi. Eesti „Loomislaule“ põhjalikumalt uurinud folklorist Ott Heinapuu kirjutab[4], et „Kuldnaise“ loo Sepp on üleloomulikku päritolu tegelane, kes erineb oma liigse jõu ja kohatute „vägitegude” poolest muust kogukonnast, hirmutab inimesi ning satub nende põlguse alla. Sellega meenutab meie „Kuldnaine“ soome muinasjuttu „Munapoiss“ („Munapoika”), mis räägib munast sündinud napi aru ja suure jõuga kangelasest. Teisendites esinevad ka karu poeg (venelastel Karu Ivan), sepp, mereemanda või metsaemanda poeg, mehe ja hiidnaise poeg.
Sarnasusi „Munapoisiga“ leiab nii meie rumala Vanapagana muinasjuttudest kui ka Kalevipoja lugudest. „Kalevalas“ on selle parimaks näiteks väike käpard Kullervo – meie Kalevipoja soome teisend. Rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen märgib, et vanemal ajal on ka meil Kalevipoja pärisnimi Kuller olnud.[5] Ka „Kuldnaise“ lugu ise esineb „Kalevalas“ täielikul ja väga üksikasjalikul kujul. Seal on selle peategelaseks müütiline ilmasepp Ilmarinen.
Lisaks Ilmarisele võib sepa tegelaskuju puhul leida seoseid ka „Kalevala“ Lemminkäisega (Lemme poega), kes oma rahutu ja sõjaka loomuse, seikluste ning pidevate pahandustega samuti „Munapoissi“ meenutab. Eiseni andmetel leidub ka eesti rahvapärimuses teisendeid, milles müütilise sepa nimi hoopis Lemming on, kes kord omale kullast naise taob, kord jälle Toonelast mõrsja toob. Lemminkäise nime aluseks on olnud vana läänemeresoome sõna „lempi“[6] (’armastus, soojus’), millest tuleneb muuhulgas ka eestlaste muistse väejuhi Lembitu nimi[7] (lemmitu – ’armastatu, lemmik’). Lemminkäisel on ka mitmeid sarnasusi meie Kalevipojaga – näiteks mõõk, allilmaretked, seiklused saartel, silmatorkav sugutung, saarepiigad ning põrguneitsid.
Nagu näha, leidub „Kuldnaise“ loo ning sepa tegelaskujuga seonduvat ainest rahvapärimuses palju. Kirjaniku jaoks pakub selline materjali üleküllus ühelt poolt rikkalikult võimalusi, teisest küljest aga muudab teisendite rohkus ning erinevate müütide väga kirju segunemine mingi algse või tüüpilise versiooni väljakujundamise üliraskeks. Käesoleva ümberjutustuse aluseks on võetud eelkõige Muhu, Saare ja Läänemaa regivärsilised rahvalaulud, mida on täiendatud teistest lauluversioonidest, „Kalevalast” ning mujalt soome-ugri mütoloogiast saadud materjalidega.
Raivo Ird, 2022
[1] „Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest”. Esimene köide. Tartu, 1926.
[2] August Wilhelm Hupel „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I”. Revalia (Tallinn), 1774.
[3] Uku Masing „Eesti usund“. Tartu, 1998
[4] Ott Heinapuu „Regilaulutüüp „Loomine“: tekste ja kontekste”. Tartu, 2005.
[5] Matthias Johann Eisen „Eesti mütoloogia”. Tartu, 1920.
[6] Lennart Meri „Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest”. Tallinn, Tartu, 2008.
[7] Elias Lönnrot „Kalevala”. Tõlkinud ja järelsõna: August Annist. Tallinn, 1959.
“Sepp ja Kuldnaine” – vähemtuntud sõnade ja nimede seletusi
Osta raamat “Sepp ja Kuldnaine”!
Päevapojad 
“Sepp ja Kuldnaine” on saanud 2 vastust
[…] Sepp ja Kuldnaine – lugu Saare Sepast […]
MeeldibMeeldib
[…] Loe edasi … […]
MeeldibMeeldib