Ilmalind

Eesti, ingeri ja karjala rahvalaulude ning müütide järgi kirja pannud Raivo Ird

Illustratsioon: „Kosmiline muna“ Raivo Ird 2020

Mis on muna alapooli,
saagu alla maaemäksi!
Mis on muna ülapooli,
saagu üles taeva’aksi!
Mis on muna rebuosa,
saagu päevaks paistemaie!
Mis on muna valgeosa,
saagu kuuksi kumendama!
Munakoore tükikesed
saagu tähiks taeva’asse!

Karjala runolaul

See on nüüd see kõikse vanem lugu, mida meie maa rahvas mäletab ja rääkida teab.

Ennevanasti, päris aegade alguses, laius ürgses igihämaruses vaid üks ilmatusuur vesi. Siis aga tõusis sellest lõputust merest välja suur sinikirja Ilmalind.

Lendas see imeline Ilmalind üle suure vee, lendas üle kõige ilma. Otsis maad munemiseks, otsis aset haudumiseks. Lendas lõunad, lendas lääned, lendas looded ja edelad. Ei leidnud ta maad munemiseks ega aset haudumiseks.

Lookles ja lendles sinisiib vete kohal, ise pidas aru umbes nõndamoodi:

“Kas teen toa ma tuule pääle, pesa laine ladva pääle? Tuul see mu toa purustab, pesa lained need lõhuvad.”

Lendles, liugles linnukene, lendas üle kõige ilma. Lendas lõunad, lendas lääned, lendas looded ja edelad. Lõpuks nägi üksikut samblamätast mere seest üles kerkivat. Mõtles rõõmsalt:

“Siin ongi maa munemiseks, siin on ase haudumiseks! Siia pean pesa tegema, siia pean munad munema, siin pean poegi hauduma.“

Ehitaski Ilmalinnuke üksikule samblamättale pesa, munes sinna kolm kullakirja muna ja hakkas neid hauduma. Haudus päeva, haudus kaksi, haudus kokku kolmandagi.

Korraga tõusis üle lageda mere ilmatu kõva tuul, lausa tuulispask vihane. Vesi lõi kohama, lained meres mässama. Tuul pühkis üle Ilmalinnu pesamätta, munad veeresid vette ja langesid lainetesse. Prõksatasid seal puruks, läksid katki kildudeks.

Ilmalinnu munade tükid ja kaunid koorekillud ei kadunud aga mitte ära, vaid neist sündiski Maailm – selline nagu nagu ta praegu on. Alumine pool munast sai maaks – kiviks kõnnule, kadakaks karjamaale, marjaks metsa, aoks ja armuks Allailma. Ülemine pool sai aga taevaks – punarebu Päevaks paistma Pealeilma, valge Kuuks kumendama, kirjud kooretükid tähiks taevasse.

See mätas, mille peale Ilmalind oma pesa ehitas, on aga veel praegugi alles ja seda tuntakse Suure Munamäe nime all.

Vaat nii rääkis Maailma sündimise kohta vanarahvas, kes siin, meie maal, kõige esimesena elas.

Muudetud: 07.12.2022

---

Autori kommentaar

Maailma munast sündimise müüdid ulatuvad tõenäoliselt tagasi Kesk- ja Ida-Euroopa kõige esimeste elanike ehk paleoeurooplasteni, kes asustasid taanduva mandrijää alt vabanenud maa ning kõnelesid teadusele seni tundmatuks jäänud keeltes. Nendelt võtsid pärimuse hiljem üle siia saabunud soomeugrilased ja indoeurooplased. Paleoeurooplaste hulka kuulusid ka Eesti kõige esimesed asukad. Käesolev ümberjutustus püüab taastada müüdi algversiooni, kus puuduvad veel hiljem lisandunud inimesekujulised jumalused nagu Väinämöinen või Ilmatar.

Raivo Ird, 2021

---

Loomislaulude kohta loe rohkem SIIT!

---

www.paevapojad.ee